Avaliku ruumi planeerimisel ja projekteerimisel lähtutakse levinud 8-80 põhimõttest, mis tähendab, et kavandatav keskkond peab olema ligipääsetav, ohutu ja mugav üheaegselt nii 8-aastasele lapsele kui 80-aastasele vanurile. See ei tohiks olla vaid formaalsus, vaid päriselt kõigi osapoolte poolt läbimõeldud küsimus – kas me ise tunneksime end selles loodud keskkonnas turvaliselt ja mõnusalt ning kas me lubaksime sinna viibima oma lapsi?
Tänapäeva linnaruumis, kus areng ja muutused on kiired, on ehitusprojektide tõhus elluviimine sageli esmatähtis ja hankija otsib tihti parimat lahendust, et saada projekt valmis võimalikult kiirelt. Üks variant – projekteerimis-ehitustöö hange, nõnda nimetatud “võtmed kätte” lahendus, pakub piltlikult just seda – võimalust saada projekt ja ehitus valmis kiiresti, kuid mille arvelt?
Avaliku ruumi planeerimisel ja projekteerimisel on oluline mõista, millised on erinevate hangete mõjud lõpptulemusele.
Paika tuleb panna prioriteedid – kas tähtis on ikkagi võimalikult kiire projekti elluviimine või peaksime pigem keskenduma sellele, et linnaruumi iga kulutatud euroga muuta keskkond võimalikult palju ohutumaks, kasutajasõbralikumaks ja atraktiivsemaks.
Erinevaid hankevorme on mitmeid, igaühel omad kindlad plussid ja miinused. Tavapärane projekteerimishange (millele hiljem järgneb eraldi ehitushange), keskendub lahendustele, võimaldades tellijal kontrollida töö käiku ja valida sobivad lahendused erinevate projektlahenduste seast ning kaasata õigeaegselt erinevaid seotud osapooli avalike arutelude käigus.
Projekteerimis-ehitustöö hange, mida tänapäeval kohtab õnneks avaliku linnaruumi projekteerimisel aina harvemini, on arusaadavatel põhjustel tellijale mugav ja teatud olukordades siiski ka ainuvõimalik, kuna see võimaldab soetada nii projekteerimise kui ehituse sisuliselt üheaegselt ja seega hoida tähtsat aega kokku. Küll aga unustab lõpptellija tihti, et sellises hankeliigis on projekteerija allutatud ehitaja alltöövõtjaks. See tähendab, et projekteerija ei saa teha otsuseid iseseisvalt ja sõltumatult, vaid kõik lahendused läbivad ehitaja heakskiidu.
Esialgsed arutelud lahenduste osas teevad ära ehitaja ja projekteerija omavahel, enne kui presenteerivad lahendusi tellijale või laiemale üldsusele.
Seega ei ole tavapäratu, et esmaste erinevate variantide vahel ei vali mitte lõpptellija, vaid ehitaja.
Projekteerija ja ehitaja on omavahel lepingulises suhtes, mis peaks tagama kiirema ja sujuvama koostöö, vähendama bürokraatiat ja võimalikke arusaamatusi. Kuna aga projekteerija on ehitaja jaoks alltöövõtja, võib ehitaja projekteerija poolt pakutud lahenduste hulgast teha endale sobivamaid valikuid, mis aga ei pruugi alati olla kooskõlas lõpptellija või projekteerija esialgsete nägemustega või koguni kaitsta ühiskonna huve, kaotades seejuures näiteks fookuse eespool mainitud 8-80 reegliga planeerimiselt.
Ehitaja roll on seega projekteerimis-ehitustöö hankes ülimalt oluline, kuna tema otsused mõjutavad linnaruumi aastateks.
Arusaadavatel põhjustel keskendub pingelises eelarves ehitaja sageli kulude kokkuhoiule, mis tihti mõjutab välja ehitatud lahenduste kvaliteeti, esteetilisust ja funktsionaalsust. Võib tekkida olukord, kus ehitaja ei arvesta projekteerija argumenteeritud soovitustega pikaaegse lahenduse tagamiseks, eriti kui need puudutavad kulusid. See võib viia pingeteni osapoolte vahel – projekteerijal on keeruline oma ideid ja lahendusi kaitsta, kui ehitaja (projekti otsene tellija) surub peale oma nägemust, mis sageli lähtub eelarvest.
Elust enesest võib tuua näiteid, kuidas ehitajad eelistavad valida odavamaid materjale, mis ei pruugi olla nii esteetilised või vastupidavad – näiteks erinevate sillutiskivide asendamine asfaltbetoonkattega, erinevate liikumisruumide eraldamine sillutiskivi asemel kattemarkeeringuga, äärekivide asendamine võimaluse piires vähem vastupidavatega jms. Samuti optimeeritakse erinevate valgustite ja väikevormide valikuga, haljastuse nõuetega, täiendavate ülekäiguradade või jalg- ja jalgrattateede ära jätmisega jne.
Iga selline kokkuhoid võib tähendada järeleandmist linnaruumi kvaliteedis ja turvalisuses.
Muidugi on projekteerimis-ehitustöö hankel ka positiivseid külgi. Ehitaja varajane kaasamine projekti võimaldab projekteerijal saada väärtuslikku sisendit ja tagasisidet ehitusplatsilt, mis võib parandada projekti teostatavust ja tõhusust, vältides hilisemaid üllatusi ja kalleid ümbertegemisi. Lisaks tagab selline hange kiirema valmimise ja operatiivsema probleemide lahendamise ka ehitusperioodil, kuna projekteerija ja ehitaja on ikkagi ühes meeskonnas ning projekteerija tugi jätkub kuni ehitustegevuse lõpuni. Kui projekteerimis-ehitustöö hankes on aluseks juba varem koostatud kõrge kvaliteediga põhiprojekt, siis on teatud tingimustes projekteerimis-ehitustöö hange tööprojekti ja ehitustöö üheaegseks tellimiseks hea valik.
Projekteerimis-ehitustöö hange on kiirtee ehituse valmimiseni, aga kui tellija soovib panustada paremasse, kvaliteetsemasse ja atraktiivsemasse linnaruumi, tuleks alati kaaluda teisi hankevorme, mis võimaldavad suuremat kontrolli projekti üle ja tagada projekteerija sõltumatuse. Õnneks on ka tellijad muutunud teadlikumaks ning hakanud kasutama alternatiivseid hankeviise, näiteks eskiisi teostamine eraldiseisva hankega (millele järgneb eraldi põhiprojekti hange ning seejärel ehitushange), väärtuspõhine hange või allianssivormis koostööleping.
Projekteerimis-ehitushanke läbiviimine avalikus ruumis käsitleb endast siiski suurt riski - ehitaja eelarve ei tohi olla see, mis mõjutab meie linnaruumi aastateks.
Tasub meeles pidada Winston Churchilli sõnu, kes ütles: “Meie kujundame oma ehitisi. Pärast kujundavad ehitised meid.” Seetõttu on oluline teha läbimõeldud otsuseid õigeaegselt, et meie ühiselt loodud linnaruum oleks kvaliteetne, mugav ja esteetiline – parim elukeskkond meile kõigile.