Roadplan OÜ projektijuht ja personalijuhi kohusetäitja Indrek Oden on 8. taseme volitatud teedeinsener, omades projekteerimise valdkonnas 17-aastast kogemust. Ühtlasi on tegu ka valdkonna tulihingelise fänniga: „Meie eesmärk Roadplanis on pakkuda järk-järgult aina paremat teenust. See ongi motivatsioon ja algne põhjus, miks alustasime. Pakume klientidele väärtust ja head teenust, tagades samal ajal endile eneseteostuse võimalusi ning arendavaid väljakutseid. Projekteerimise kvaliteet on tänaseks palju parem, kui varasemalt. Siiski ei ole me veel seal, kus olla võiksime.“
Kõige suuremaks kitsaskohaks projekteerimise valdkonnas näeb Indrek erinevate osapoolte koostöö puudulikkust. See omakorda mõjutab kogu turgu, töövoogu ja ressursi kasutust. Tihtipeale kipub ununema ühine eesmärk. Kui ühine eesmärk ununeb, siis hakatakse tegelema valede asjadega.
Mida aga saaks teha, et koostööd erinevate osapoolte vahel parandada?
Indreku arvates tuleks esmalt alustada probleemi sõnastamisest ning eesmärkide seadmisest.
„Käesoleval hetkel sõltub eesmärgistamine paljuski koalitsioonide püsimisest. Suur pilt on pidevas muutumises. Puudub ühine, vankumatu kokkulepe, millises ruumis me tahaksime Eestis elada ja kuidas liigelda,“
kirjeldab Indrek teede projekteerimise ja arenduse kitsaskohti Eestis.
„Pikaajalise visiooni fikseerimine aitaks tellijatel (Transpordiamet, omavalitsused jne) võtta suuniseid, kuidas ning mida teha. Poliitikute vahetumine ei tohiks seda plaani mõjutada.“
Eeskujuna toob ta välja Rootsit, kus vaade on poliitikast sõltumatu. Nimelt on Rootsis sõnastatud ja eesmärgiks võetud nn “null visioon” juba aastast 1997. Selle alus on, et ükski inimene ei saaks liikluses surma. Eestis on küll sama eesmärk, kuid tõsisemaid samme selles suunas liikumiseks on praeguseks tehtud vähe. Arvesse tuleb võtta ka keskkonda, mõeldes, kus on hea elada ja mil moel oleks kõigi vahenditega mõnus liigelda.
„Linnaruum on piiratud. Peame tegema valiku, millist tüüpi liiklejat eelistada. Üks ametkond tahab üht, teine aga teist. Selle asemel, et tulla kokku ja luua kindel strateegia, eiratakse suuri tegevusplaane ja visiooni. Hetke olukord sarnaneb pigem köieveole. See omakorda tähendab, et tihti peavad projekteerija ning projektijuht oma tööd tegema ümber lugematu arv kordi, sest eelistused on pidevas muutumises,“ selgitab Indrek tööde teostamise kitsaskohti kohalike omavalitsustega.
Teine arenguruumi koht on Indreku sõnul seotud läbipaistvusega. „Probleemid saavad alguse juba projekteerimise faasis, tulenevalt asjaolust, et tellijatel puudub läbipaistev ülevaade, kus projekteerija oma tööde seisuga tegelikult on. Ehituses on samuti palju halle alasid, mis omakorda võimaldavad ehitajal projekti tööde mahtudega manipuleerida. Soovime projekteerimise protsessi digitaliseerida selliselt, et kogu info oleks ühes kohas ning ei tekiks infokadu. Kohati on selle vastu nii ehitajad kui ka projekteerijad. Enamikel tellijatel puudub selge arusaam sellest, kuidas digitaliseerimist saaks rakendada ning kui väärtuslik see kõigile osapooltele oleks. Oleme ideed ning tausta püüdnud tellijatele ka avada, kuid arengud valdkonna digitaliseerimisel liiguvad üle kivide ja kändude,“ sõnab Indrek. Murekohaks on ka see, et puudub riiklikul tasandil eestvedaja, kes koondaks kõik osapooled kokku ning seisaks hea selle eest, et kokkulepetest kinni peetaks. Tallinna Sadam, Tallinna Linnavalitsus, Riigi Kinnisvara ja Transpordiamet sõlmisid 05.07.2017 digiehituse ühiste kavatsuste deklaratsiooni, mille eesmärk on juurutada digitaalset mudelprojekteerimist (BIM) kõigis ehitise elukaare etappides, kuid sellele ei ole järgnenud märkimisväärset progressi. Digitaalehituse Klastri liikmena, püüab Indrek koos Roadplani meeskonnaga nõu ja jõuga abiks olla nii palju kui vähegi võimalik.
Kust alustada?
Projekteerimise valdkonda juhib ministeerium ehk teisisõnu riik. Indrek leiab, et suur pilt koos tegevuskavaga peaks tulema just sealt. Alustama peaks kõigi osapoolte vajaduste kaardistamisest. Digitaliseerimise Klastri töögruppides on projekti elukaare kaardistamist tehtud ja info edastatud ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, kuid tagasiside puudub. Rääkides tagasisidest, siis ka see on kitsaskoht.
„Tagasisidestamist ei toimu ei projekteerija ja tellija vahel ega ka ehitaja ja projektijuhi vahel. Projekteerijate maine on selle tulemusena üsna halb. Vigadest ei saa õppida vigadele viitamata,“
Roadplani initsiatiivil on suurte projektide puhul siiski tehtud ehitajatega tagasisidestamise koosolekuid. Koosolekute eesmärk on saada infot projekti teostamise halbadest ning headest külgedest. Indreku sõnul on see äärmiselt vajalik praktika. Näitena võib tuua Lõuna-Eesti riigitee nr 90 projekti, mille ehitamise käigus ilmnes mitmeid probleeme. Projekt valmis teadaolevate andmete põhjal ning seega osutus tööde teostamine keerukamaks kui oli võimalik ette näha. „See projekt oli valus nii ehitajale kui ka tellijale. Õnneks oli tegu ägeda ehitajaga, kes minu soovil tegi meile ettekande ehitustööde käigus ilmnenud projekti puuduste kohta. Meie tiim sai palju väärtuslikku infot, mida järgmiste projektide puhul ka koheselt ära kasutati,“ lisab Indrek. Transpordiameti juures toimus sel perioodil regulaarselt teede projekteerijate ümarlaud, kus jagati kogemusi. Indrek tegi omakorda ka seal õpitu osas ettekande, mille kohta sai palju positiivset tagasisidet. Tänaseks kahjuks ümarlaud enam ei toimu.
Üleüldiseks probleemiks peab Indrek kommunikatsiooni nii riigi, ametkondade kui ka projektijuhtimise tasandil. „Kõik nokitsevad oma nurgas, ei arutleta omavahel ega olda ka üksteise plaanide ning tegemistega kursis. Tegeletakse paralleelselt sama probleemi lahendamisega. Tehakse järeldusi, küsimata, kas need järeldused ka teiste osapoolte arvates õiged on. Kõikjal valitseb kaos, failihaldus ei ole paigas, tekivad vead ja info on uuendamata. Probleeme märgatakse siis, kui need on juba realiseerumas. Tellija on see, kelle rahakott kannatab, kuid vahel ka ehitaja,” kirjeldab Indrek valdkonna muresid.
Projekteerija teeb projekti, mis on protsessi loominguline osa. Ehitaja ehitab antud projekti järgi, saamata selle käigus ise midagi muuta. „Minu jaoks on kõige paremad projektid olnud sellised, kus tööde käigus oleme leidnud antud oludesse sobivaima lahenduse, erinedes tellija algsest nägemusest. See on tähendanud, et oleme pidanud panustama töösse rohkem ressurssi, kuid tulemusega on lõpuks olnud rahul nii tellija kui ka projekti tiim. Omalt poolt olen saanud seega avada erinevaid kitsaskohti ja võimalikke probleeme juba enne kui projekt valmib. Nii võidavad kõik,“ leiab Indrek.
Siinkohal on väga oluline tuua välja ka projekteerijate ning projektijuhtide erinevused. Paljudes ettevõtetes on tegu sama isikuga, kes täidab kahte erinevat rolli. Roadplanis on need kaks ametikohta selgelt eristatud. Miks?
„Projektijuhil ja projekteerijal on erinevad ülesanded, erinevad vastutused ja nad on täiesti erinevad inimtüübid“,
avab Indrek 17-aastase töökogemuse pealt õpitut.
“Projektijuht peab olema hea suhtleja, nägema suurt pilti, seoseid ning erinevaid etappe, selleks, et info jõuaks õigel ajal õigete inimesteni. Projekteerijal on vaja võimalikult palju infot, et seda analüüsida ning selle põhjal koostada sobiv projektlahendus. Projekteerija on see, kes läheb peensusteni ja detailidesse. Projektijuht detailidele nii väga ei keskendu, kuna hoiab silma peal projektipõhisel suurel plaanil.”
Üks on aga selge, selleks, et valdkonnas toimuks muutus, tuleks riiklikul tasandil seada eesmärgid ning sõlmida avalikud kokkulepped, sõnastades selgelt, milline on soovitud liiklus-ning elukeskkond. Vähem tähtis ei ole ka kogemuste jagamine ning seda just nimelt suurte tellijate poolt (KOV, Rail Baltic Estonia, Tallinna Sadam jt.). Seda seetõttu, et tellijatel on olemas erinevatest töövõtjatest kõige parem ülevaade, mille hulka kuulub ka vaade headele ning halbadele külgedele. Kogu see info võiks ideaalis olla kokku kogutud sellisel kujul, et seda saaks jagada ka avalikult. Kitsaskohtadest tulekski Indreku sõnul rääkida võimalikult suurele ringile, nii jõuavad nad kõige kiiremini õige sihtgrupini ja nii saab ka valdkonda parandada. Muuhulgas on vajalik ka tagasiside andmiseks koosolekute korraldamine töövõtjatega, seda eriti probleemsete projektide puhul. Küll aga võiks seda teha siis, kui pinged on maas ning esmased emotsioonid lahtunud. Digitaliseerimise protsessid on Eestis juba käima lükatud ning nende arendamist ja täiendamist tuleks kindlasti ka jätkata, mitte pelgalt arutluse, vaid ka tegutsemise tasandil. Valdkonnas esinevat ressurssipuudust saaks digitaliseerimisega kõvasti leevendada, sest digitaliseerimine ongi tulevik.