Indrek Oden: „Keskse tehnovõrkude andmebaasi loomine on üks valdkonna tähtsamaid teemasid, mille rajamisega saaksime koheselt tõsta valdkonna efektiivsust. Loodan, et näen selles vallas edasiminekut enne, kui on aeg pensionile minna.“
Hetkel on projekti tellimisele järgnev esimene samm uuringute tellimine. Alustada tuleb topo-geodeetiline uuringu teostamisest, mille tarbeks suundub geodeet välitöödele, mõõdistama seda, mida on võimalik näha. Samas kuuluvad geodeetilise uuringu mahtu ka maa-alused tehnovõrgud. Nende asukoha joonisele kandmiseks teeb geodeet päringud piirkonnas olevatele tehnovõrkude valdajatele, kes seepeale väljastavad omapoolsed teadaolevad andmed. Mõnikord nõuavad tehnovõrkude valdajad siiski ka seda, et geodeet peab looduses ise andmeid täpsustama – see tähendab erinevate andurite kasutamist, vaatluskaevude avamist, et selgitada isevoolsete torude asukohti jmt, kuid see ei anna ikkagi täielikku usaldusväärset ülevaadet kogu piirkonna tehnovõrkudest. Lisaks on protsess keerukas ja ajamahukas.
Olles viimaks alusplaani kokku saanud, tuleb see tehnovõrkude valdajatega kooskõlastada, milleks kulub aega ligikaudu kuu, sest 30 päeva on menetlemiseks ette nähtud aeg ning enamasti kasutatakse see aeg maksimaalselt ära.
Järgmiseks sammuks on geoloogiline uuring, mille eelduseks on kooskõlastatud topo-geodeetiline plaan. Geoloogiliste uuringutega alustamiseks on vaja ka tööluba, mida peab taotlema tehnovõrkude valdajate käest.
Kui jõutakse valmis projektlahenduseni, tuleb see taaskord tehnovõrkude valdajatega kooskõlastada. Sama protsess kordub ka ehitusloa taotlemisel
Osa tehnovõrkude valdajatest on oma andmete jagamisest ja nende kooskõlastamisest teinud tulusa äri, kus iga andme väljastuse eest võetakse tasu.
Vaatamata sellele ei ole neil aga mingit kohustust enda poolt väljastavate andmete eest vastutada. Nimelt on ehitusseadustikus „auk“, mis lubab seadust tõlgendada nii, et tehnovõrkude valdajal ei ole otsest kohustust väljastada teavet tehnovõrkude täpse paiknemise kohta. See omakorda viib selleni, et projekt on küll igas etapis tehnovõrkude valdajate poolt kooskõlastatud, aga ehitusel tuleb pahatihti ette olukordi, kus ehitaja on läbi lõiganud kaabli või toru, mida alusplaani järgi antud kohas olema ei peaks.
Tehnovõrgu valdaja endal siin süüd ei näe, sest uuringu teostas geodeet ning projekti tegi projekteerija, lõhkujaks aga oli hoopis ehitaja. Tekivad tööseisakud, et lahendada vaidlusi, otsida süüdlasi ning korrastada tekitatud kahju.
Kuid sellega asi ei piirdu, sest nüüd, kus kaabli või toru asukoht on teada, saab selle täpselt üles mõõdistada. Ehitaja kohustus on peale ehitustööde lõppu koostada välja ehitatud lahenduse teostusmõõdistus ja anda see üle tööde tellijale. Seda ka tehakse, kuid kahjuks puudub keskne andmebaas, kuhu kanda täpsustatud andmed ja teostusmõõdistused. See tähendab, et eelnevalt kirjeldatud probleemid korduvad järgmises projekteerimise ja ehituse staadiumis.
See toobki meid selleni, kui oluline on ühine tehnovõrkude andmebaas. Samas on andmebaasi ülesehitamine keerukas, kuna Eestis ei ole sätestatud ühtset klassifikatsiooni ehk ühtset infokeelt, mis on ühise andmebaasi loomise eelduseks.
Indrek selgitab enda visiooni, milline võiks olla töökäik, kui andmebaas on olemas:
„Geodeet läheb välja, mõõdab looduses ainult seda mida näeb, ilma arvamata, eeldamata, leiutamata.
Tehnovõrkude andmebaasist väljastatakse geodeedile info tehnovõrkude paiknemise kohta ning samuti info tehnovõrkude täpsuse ja ebatäpsuse kohta. Kooskõlastamise etappi topo-geodeetiliste uuringute käigus vaja ei ole. Geoloogiliste uuringute alustamiseks võetakse endiselt tööluba. Tehnovõrkude andmebaasi korral oleks võimalik topo-geodeetilisi ja geoloogilisi uuringuid teostada, sest andmed alal paiknevate tehnovõrkude kohta saab võtta otse andmebaasist.“
Projekti valmides toimub kooskõlastamine tehnovõrkude valdajatega. Ehituse käigus lõhutud tehnovõrgu korral on vaja vastust vaid küsimusele: kas lõhutud kaabel või toru asus seal, kus see tehnovõrgu valdaja info kohaselt pidi olema? Kui on, lasub süü ja kulude katmine ehitajal, kui mitte siis tehnovõrgu valdajal. „Selline töövoog hoiaks kokku tohutul hulgal raha, ressurssi ning vähendaks projektiga seotud isikute stressi,“ võtab Indrek oma visioon kokku.
Tehnovõrkude andmebaasi uuendamine toimuks ideaalses maailmas pidevalt ning kogu info kaasajastamine oleks tehnovõrkude valdaja vastutus.
„Minu hinnangul on õigem, kui tehnovõrkude valdaja ise enda andmeid kontrollib, korrastab ning andmebaasi esitab,“
räägib Indrek ja jätkab: „Riigi poolt peaks olema kaetud keskse andmebaasi ülal hoidmine, haldus ning spetsialistid, kes omakorda kontrollivad tehnovõrkude valdajate esitatud andmete vastavust klassifikatsioonile. Infosisu korrektsuse eest vastutab tehnovõrgu valdaja. Juurdepääs andmetele oleks piiratud erinevate õigustega ning igasugustest muudatustest, allalaadimistest, uuendustest jääks jälg maha. See on ideaalne maailm, kahjuks reaalsus mis meile vastu vaatab, on hoopis teine.“ Riik on juba küll aastaid tegelemas nii andmebaaside temaatika kui ka kaheti mõistetava ehitusseadustiku muudatustega, aga kahjuks ei ole veel olulisi, nähtavaid arenguid antud andmebaasi sündimise suunas toimunud. Töö jätkub.
„Meil on võimalik eeskuju võtta Rootsist, kus on toimivad lahendused ja eksisteeriv tehnovõrkude andmebaas.
Miks peame raiskama aega detektiivitööle, tuvastamaks, kust on pärit andmed millele toetudes projekti tegime ning kes on süüdi nende andmete ebatäpsuses.
Kui võrgud on võrguvaldajate omad, kas siis ei peaks kogu vastutus tehnovõrkude asukohtade kohta lasuma neil? Kui vastutus andmete sisulise korrektsuse osas viia õigele osapoolele, siis muutub koheselt ka teostusmõõdistuste praktika,“ arvab Indrek ning lisab lõpetuseks: „Lootust siiski on, sest ministeeriumis, kus asjaajamine pooleli on, tegutsevad noored, tarmukad ja tegusad inimesed. Jääme nendele lootma. Jõudu, jaksu ja järjepidevust.“