Käesoleval aastal lähevad uuendamisele maastikuarhitektide kutsestandardid. Töö uute standarditega hakkas pihta juba üle-eelmise aasta lõpus ning nüüdseks on jäänud veel läbida avalikustamise ja kooskõlastamise protsess. Mina olen läbi aegade olnud maastikuarhitektide kutsesüsteemiga seotud mitmel tasandil, nii kutse andmise kuraatori, hindamiskomisjoni liikme ning nüüd ka kutsekomisjoni liikmena. Loogilise sammuna tundus osalemine ka uute standardite koostamisel.
Peale sisulise standardite üle vaatamise oli vaja need kooskõlla viia ka seadusandlusest tulenevate uute nõuetega. Muuhulgas oli vaja sõnastada oskused, mida maastikuarhitektid lähitulevikus senisest enam valdama peaksid. Võtsin selle ülesande veidi ebalevalt enda kanda, sest tuleviku ennustamine ja selle kindlasse vormi sõnastamine tundus esmapilgul võimatu ülesanne. Tegelikult andis see aga võimaluse laiemalt mõtiskleda maastikuarhitekti rolli üle välisruumi kavandamisel.
Tulevikuoskuste esitlemine kutsestandardites annab konkreetse sisendi haridussüsteemile, et näidata suunda milliste oskuste õpetamisele on vaja nüüd ja praegu suuremat rõhku panna.
Meie kõigi huvides on, et koolist tulevad spetsialistid vastaksid maksimaalselt tööturu ootustele ja vajadustele.
Kümme maastikuarhitekti võtmeoskust, mida läheb erialal tegutsemiseks lähiaastatel kindlasti vaja, on alljärgnevad:
Digitaalsed oskused
Tehniliste oskuste osas puudutab maastikuarhitekte tulevikus senisest enam tarkvaraprogrammide tähtsuse kasv seoses projekteerimisprotsesside automatiseerimise, välisruumi infomudelite koostamise, mudelprojekteerimisele üle mineku ning 3D visualiseerimisvõimekuse tõstmisega kuni liit- ja virtuaalreaalsuse kasutamiseni välja. Digitaalse projekteerimise uuele tasemele viimine saab olema oluliseks konkurentsieeliseks ja töö efektiivsuse kasvu üheks mõjuriks. Tehisaru oskuslik kasutamine võib kiirendada erinevaid protsesse, näiteks info otsimist, süstematiseerimist ja töötlemist.
Inimsõbralike ja kestlike ruumilahenduste kavandamine
Kõlab kui midagi sellist, millega maastikuarhitekt tegeleb juba täna igapäevaselt, kuid välisruumi planeerimisel ja projekteerimisel pakuvad aina enam väljakutseid valglinnastumise tagajärgedest tulenevad probleemid. Maastikuarhitekte kaasatakse autokeskset välisruumi muutma inimmõõtmeliseks ning jalakäija- ja ratturisõbralikuks. Oluline tööprotsessi osa on muuhulgas koostöö avalikkusega nii probleemkohtade laiemaks teadvustamiseks kui erinevate lahendusvõimaluste põhjendamiseks, sest ette võib tulla ka ebapopulaarseid otsuseid (nt rattateede kavandamine parkimiskohtade või sõiduradade arvelt).
Ringmajanduse toetamine
Välisruumi projektide ökoloogilise mõju arvestamine ning suunamine läbi jätkusuutlike lahenduste ja materjalivaliku saab olema maastikuarhitekti igapäevatöö loomulik osa. Olemasolevate ressursside taas- ja uuskasutus, aga ka uute elementide kasutusse suunamise võimalused nende elukaare lõpul on teemad, millega tuleb aina rohkem kokku puutuda. Tehnogeensete lahenduste asendamine looduspõhistega (nt sademeveelahendused) toetab jätkusuutlikku ruumiloomet.
Elurikkuse väärtustamine
Elurikkus ei piirdu vaid haljastuse liigirikkusega, vaid see on elusloodust laiemalt hõlmav jätkusuutlik kontseptsioon, kaasates ka loomastiku koos nende sotsiaalsete ja käitumuslike vajaduste ning mullas ja õhus elavate mikroorganismidega. Maastikuarhitekti roll on olla elurikkuse hoidja, suurendaja ning teadvustaja, integreerides elus- ja eluta looduse elemente ning leides nende vahel sobivat tasakaalu. Aina olulisemaks saab permakultuursete võtete kasutamine ning kodumaiste liikide ja koosluste eeliskasutamine.
Rohelahenduste rakendamine
On aeg hakata haljastuse eest senisest häälekamalt seisma, et välisruumi lahenduste kujunemist ei dikteeriks enam tehnovõrgud ning teekoridorid. Rohelahenduste integreerimisel tuleb olla ka loov ja nutikas, rakendades erinevaid kaasaegseid meetmeid haljastuse rajamiseks tehnovõrkude lähedusse, vertikaal- ning katusepindadele.
Hoolduspõhimõtete ümbermõtestamine
Välisruumi hooldusküsimustes saab ja peab maastikuarhitekt paljuski kaasa rääkima. Haljastuse ülehooldus vähendab liigi- ja elurikkust; teede hoolduses kasutatavad soolad rikuvad sillutismaterjali ning suretavad välja teeäärset haljastust; lumepuhastuse valed prioriteedid suunavad inimesed autodesse ning vähendavad keskkonnasõbralike liikumisviiside osakaalu, rääkimata välisruumi ligipääsetavuse vähenemisest liikumisraskustega inimeste jaoks.
Ligipääsetavuse teadvustamine
Aastaid on juba räägitud, et välisruum peab olema kõigile ligipääsetav, olenemata vanusest või füüsilisest võimekusest. Siiski on näha, et valmisehitatud lahendustesse see käsitlus alati jõudnud ei ole. Arusaadavad liikumissuunad, otseteede olemasolu, sujuvad kattelahendused, abistav viitamine, puhkekohtade olemasolu pikkadel lõikudel ning keskkonna üldine arusaadav disain võimaldavad välisruumi kasutada ka neil, kelle jaoks on liikumine mingil moel raskendatud või keeruline. Samas on ka välisruumi osi, kus just tuleks takistada inimeste juurdepääsu, et säilitada ja hoida elurikkust või muid väärtusi.
Säilenõtkuse tagamine
Välisruumi kohanemisvõime erinevate muutuste keerises on aspekt, millega tuleb maastikuarhitektil oma töös mitmel tasandil arvestada. Olgu selleks siis kohalike kliima muutustega (sademed, temperatuur) toimetulek või tootmisest ja liiklusest (müra, saaste) tulenevate mõjude vähendamine, peab välisruum olema paindlik ja võimaldama selle kasutajale mugavat ja ohutut ruumikogemust igal ajahetkel. Kaasaegsed globaalsed muutused nagu pandeemiad, pagulaskriisid ning sõjad võivad pakkuda suuri väljakutseid ka välisruumi mõtestamisel.
Targa välisruumi kavandamine
Välisruumi lahendused peavad sammu pidama inimeste kasvava vajadusega käia kaasas tehnoloogiliste uuenduste ning digilahenduste võimalustega. Tark välisruum, nutikad ehitusmaterjalid ja tooted soosivad kaasaegse inimese õues viibimist ja tegutsemist. Samas on aina kriitilisema tähtsusega ka looduspõhiste isereguleeruvate süsteemide kasutamine.
Ajutiste sekkumiste kureerimine
Praktilised tulemused on alati usaldusväärsemad ja informatiivsemad kui teoreetilised hüpoteesid. Seetõttu on teatud ruumilahenduste katsetamiseks mõistlik ellu viia ajutisi lahendusi, et testida tekkinud ruumi mõju ulatust, kasutajate meelsust ja teisi näitajaid. Ajutised sekkumised annavad alust ka aruteludeks, aidates erinevaid probleemkohti avalikkusele rohkem teadvustada.