Roadplanis on saanud juba tavaks, et tiimiüritustel on ka hariduslik mekk juures. Kevadisel tiimikal läksime kogu kambaga linnaruumi ligipääsetavust proovile panema. Või nii me arvasime…, sest eelkõige kujunes sellest iseenda füüsiliste võimete ning julguse proovilepanek!
Päeva esimeses pooles liikusime avalikus välisruumis nii ratastoolide kui valgete keppide abil, millega muidu liiguvad vaegnägijad. Peale seda jätkusid ettekanded ning arutelud erinevate spetsialistidega – Villu Urban (MTÜ Ligipääsetavuse foorum), Anne Kõiv (Eesti nägemispuudega inimeste hariduse edendaja ja rehabilitoloog) ning Sirle Salmistu (TalTechi Tartu Kolledži vanemlektor, maastikuarhitekt) aitasid välisruumis kogetut lahti mõtestada ning avasid ligipääsetavuse temaatikat veel uute nurkade alt.
Kuigi olime eelnevalt endale teadvustanud, et nii ratastoolis kui ka ilma silmanägemiseta saab liikumine linnaruumis olema väljakutsuv, siis ometi ei olnud keegi meist tegelikult valmis selleks, kui raske see päriselt on!
Suurim üllatus ratastoolis liikudes oli põikkalde tajumine. Hoolimata sellest, et meie läbitud teekonnal oli jalgtee põikkalle normi piires (2,0% on tase „hea“), siis ometi tundus see äärmiselt tülikas. Jalgsi liikujad tavaliselt põikkallet üldse ei taju, ratastooliga oli seda vägagi tunda – kogu aeg kiskus tool vastavalt põikkaldele kas tugevalt paremale või vasakule. Alguses tekkis suisa kahtlus, et laenutatud ratastoolidel on midagi viga, üks rattakumm on tühi vmt…
Ka jalgtee pikikalded (kuni 3,0% on tase „hea“; 6,0% „erandlik“) olid algajatele ratastoolis liikujatele rasked läbida. Mõnest pikemast või järsemast tõusust üles saamiseks tuli kasutada saatja abi. Veendusime, kui olulised on väiksema kaldega puhkekohad kaldteedel! Mida suurem ja/ või pikem on pikikalle, seda tihedamalt peab puhkekohti olema, et ratastoolis liikuja saaks laskudes hoo maha võtta või enne järgmist tõusu puhata. Linnaruumi kavandades ei saa eeldada, et kõik ratastooli kasutajad on suurte käelihastega! Kindlasti tuleks kalded võimalusel projekteerida väiksemad, kui normides lubatud maksimaalne võimalik suurus.
Ka teekatte ebaühtlus, erineva kõrgusega servad ning lahtised kivikesed katte peal mõjutavad ratastoolis liikuja kogemust.
Isegi kõige tavalisema betoonsillutiskatte vuugivahed on liigagi tuntavad, seetõttu tuleks eelistada faasimata servadega kive. Tavakõrgusega äärekividest (10 cm) meist keegi üles ei proovinud minnagi, kuna juba väiksemadki katte kõrguste erinevused tekitasid ebakindlust ja hirmutunnet, et kohe kukun koos ratastooliga selili.
Lisaks kalletele ja katte iseärasustele tuli rinda pista ka jalgteele paigutatud prügikastide, postide ning sinna pargitud tõukside ja jalgratastega. Kohati oli tunne, nagu sõidaks slaalomit. Ratastoolis liikleja vajab manööverdamiseks piisavalt ruumi.
Villu Urban juhtis oma hilisemas loengus tähelepanu ka sellele, et tihti puuduvad avaliku kasutusega hoonete juures suunavad viidad, mille abil ratastoolis liikleja saaks üles leida inva sissepääsu ning sealt edasi ka oma soovitud sihtkoha hoones. Enamasti on kaldteed hoonetele lisatud hiljem ning asuvad seetõttu ka kuskil nurga taga. Nii et inimene, kellel on niigi keeruline liikuda, peab veel ümber maja ekslema ja sissepääsu otsima. Vahel sellist ligipääsetavat sisenemiskohta hoonesse üldse ei olegi ning siis ei õnnestugi vaegliikujal sihtkohta jõuda.
Valge kepiga liikumiseks seoti meil silmad kinni, et saaksime välisruumis liikumist kogeda täispimedana. Kõige ärevamaks kogemuseks osutus sõidutee ületamine foorjuhitaval ülekäigurajal. Kuigi sa kuuled, millal helisignaal annab märku jalakäija jaoks rohelise tule saabumisest, siis sa ei tea, kaua sul on aega teeületuse sooritamiseks. Õnneks meil olid turvalisuse tagamiseks saatjad, kuid paljud vaegnägijad liiguvad linnaruumis ka iseseisvalt.
Ei suuda ette kujutada ärevust, mis tekib sõiduteed ületades ilma foori ning helisignaalita ülekäigurajal, rääkimata veel teeületuskohast, kus eesõigus on autojuhil…
Vaegnägijana liigeldes tekitasid väga ebameeldiva tunde ka ootamatult mööduvad tõuke- ja jalgrattad, sest nende lähenemist linna müra taustal ei pruugi tähele panna. Neid mitte nähes on vaegnägijal raske arvestada ka nende liikumissuuna ning -kiirusega. Seetõttu on väga oluline, et avalikus ruumis oleksid jalakäijate ja jalgratturite liiklusalad selgelt eristatud. Sama oluline on muidugi ka tõuke- ja jalgratta kasutajal arvestada jalakäijatega ning valida sobiv kiirus ning möödumise vahekaugus.
Valge kepi abil ümbruse kompamine oli omaette huvitav kogemus. Selle vähese ajaga me selles vilumust loomulikult ei saavutanud, kuid saime jällegi aimdust teekatete, maapinna tekstuuride, erinevate tasapindade ning takistustega seotud kitsaskohtadest. Järeldasime, et kui katete tekstuursed erinevused on piisavad (nt asfalt ja muru), siis on see kepiga tajutav. Kui aga on kõrvuti kaks sarnase tekstuuriga kõvakatet, siis ei pruugi olla erinevus tajutav ning vaegnägija võib sattuda jalgteelt ratta- või sõiduteele. Sellistel juhtudel peaksid kaks sarnast katet olema eristatud kas tasapinnaliselt või tekstuurselt, näiteks spetsiaalsete reljeefsete suunavate ning hoiatavate kividega.
Kuigi Eesti Pimedate Liit on koostanud juba 2016. aastal juhised reljeefsete kivide projekteerimise kohta, on need linnaruumis siiski valdavalt veel valesti paigutatud, suunates vaegnägijad mitte üle sõidutee, vaid kahe sõidutee ristumiskohale.
Selle põhjuseks on ükskõiksus, vähene teadlikkus ning puudulik koolitus ligipääsetavuse põhitõdedest nii avaliku ruumi tellijate, projekteerijate ning ehitajate seas
Suureks murekohaks on ka teekatete, sealhulgas reljeefsete kivide kvaliteet. Kehvas seisukorras kate on juba ise reljeefne ning tekitab nägemisvaegusega inimestes segadust. Paljud reljeefsed betoonkivid on aga talvel lumetõrje käigus siledaks sõidetud ning ei täida enam oma eesmärki. Tänavahoolduslepingutes puudub kohustus purunenud või kulunud reljeefkive monitoorida või välja vahetada. Samas iseenesest need kivid ära ka ei parane.
Veel tekitasid pimedana liikudes väljakutseid trepiastmed. Esiteks tuli need üles leida enne, kui trepist alla kukud. Siinkohal rõhutas Anne Kõiv, et trepil peaks alati olema käsipuu, mis ulatub astmetest piisavalt eemale, võimaldades käega haarata käsipuust enne kui jalg trepiastmele astub.
Kõike seda arvesse võttes ei kujuta ette, millise kogemuse saaks samade abivahenditega trajektoori läbides talvel, mil probleemideks on ka libedus, lahti lükkamata lumi või siis valesse kohta lükatud lumekuhjad! Ligipääsetavuse probleemid võivad muuta nii ratastooliga kui valge kepiga liikumise linnaruumis keeruliseks, vähendades inimeste iseseisvust ja liikumisvabadust.
Kõikide juba nimetatud linnaruumis liikumisega seotud katsumustega võivad silmitsi seista ka tavalised vanemaealised inimesed, kellel võib esineda lisaks ka kuulmislangus, tajuhäired, lihtsalt jõu raugemine jne.
Siinkohal tasub rõhutada, et nooruse eliksiiri ei ole ikka veel leiutatud ning kõik me oleme kunagi sellises eas, kus vajame liikumiseks mõne teise inimese või vahendi abi.
Päeva lõpuks jõudsimegi mõtteni, et välisruum, mida me täna kujundame, peab olema meile endale ka ligipääsetav 30-40 aasta pärast. Nii et kvaliteedis allahindlust teha ei tasu, maksab muidu hiljem endale kätte!
Päeva kokkuvõtvas arutelus tuli veel välja ka ligipääsetavuse paradoksaalne vastuolu – kui ratastooli kasutajale on igasugused astmed ja servad takistuseks, on need samas vaegnägijale suunavad ja abistavad, samas tuleb siiski mõlemale kasutajagrupile luua mugav ja turvaline keskkond. Kui soovime olla kindlad, et projekteeritud avalik välisruum on kasutajasõbralik kõikide liiklejate vajaduste vaates, tuleks projektidele koostada auditeerimine liikumis- ja nägemispuudega spetsialistide poolt, kes oskavad probleemkohti paremini märgata.
Kokkuvõtteks peaks sellisel moel välisruumi kogemine olema kohustuslik kõikidele avaliku ruumi projekteerijatele, tellijatele ja ehitajatele, kinnisvara arendajatele ja hooldajatele. Selleks, et tagada kvaliteetne, kõikidega arvestav ja ligipääsetav linnaruum, on äärmiselt oluline, et toimuks süsteemne ja järjepidev projekteerimine, ehitamine ja hooldus.
Kõige tähtsam kogu selle tiimiürituse juures oli, et peale sellist kogemust hakkad märkama probleeme ja puudujääke välisruumis, kuid ennekõike märkad ka inimesi, kes tänases välisruumis liikudes abi vajavad. Seetõttu peaks selliseid kogemusõppuseid läbi viima juba põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele. Juba varajane märkamisoskus garanteerib hoolivama ja arvestavama tuleviku meie kõigi jaoks.
Ligipääsetavus linnaruumis peab saama iga inimese põhiõiguseks.
Rutt Piir. Volitatud maastikuarhitekt, tase 7
Indrek Oden. Volitatud teedeinsener, tase 8