Edgar Berman: „Andmete dubleerimine on meie tegevusvaldkonnas massiline probleem ja oluline ressursi raiskamine.“
Projekteerimine ning ehitustegevus on mõlemad osa ehitise elukaarest ning suur osa infost ehitise elukaares peab olema protsesside vahel seotud. Projekteerimise algusest kuni töö lõpliku valmimiseni liigub ehitusprojekt kindlate etappide kaupa, kus töö käigus, olenevalt projekti sisust ja keerukusest, luuakse ehitistele erinevaid dokumente ja andmeid. Projekti alguses kogutakse vajalikud lähteandmed ning teostatakse erinevad uuringud, seejärel toimub lahenduste projekteerimine, edasi peab valminud projekti kooskõlastama, vajadusel ka selgitama või kaitsma projekteeritud lahendusi, enamasti taotlema ka ehitusluba. Peale seda algavad ehitusprojektiga ette nähtud ehitustööd. Projekteerimise tarbeks kogutud ning projekteerimisprotsessi kestel lisatud andmed või dokumendid peaksid liikuma ehitusse ja lõpuks ka hooldusesse ning kasutusse.
Ometi on hetkeseis selline, et ühtset infosüsteemi andmete ega dokumentide jaoks ei eksisteeri ning informatsioon on erinevates andmebaasides ja asukohtades laiali.
Kui rääkida projekteerimise käigus tehtavatest uuringutest, siis valdkonnas on kõige põhilisemateks uuringuteks topo-geodeetiline ning ehitusgeoloogiline uuring. Topo-geodeetiline uuring on olemasoleva olukorra välja selgitamine ja mõõdistamine, ehitusgeoloogiline uuring aga annab infot erinevate pinnasekihtide ja pinnase omaduste kohta. Eestis ei eksisteeri ühtset toimivat topo-geodeetiliste ja ehitusgeoloogiliste uuringute andmebaasi, seega kõik uuringute käigus kogutud andmed on laiali. Transpordiametil ja mõnedel kohalikel omavalitsustel on enda tarbeks kasutuses erinevad andmebaasid uuringute hoidmiseks, lisaks on palju andmeid ka tehnovõrgu valdajatel, kuid nad ei ole kokku koondatud ega tihti ka usaldusväärsed.
Kuigi olemasolev situatsioon „õues“ on pidevas muutumises, siis paljudel juhtudel teostatakse topo-geodeetilisi mõõdistusi samas asukohas mitmeid kordi üsna väikse ajavahemikuga.
Ei ole harv olukord, kus samas piirkonnas lasevad erinevate projektide tellijad mõõdistada mitu erinevat topo-geodeetilist uuringut, kuigi uuringute mõõtalad on üksteisega suures kattuvuses.
On tulnud ette ka seda, et samas asukohas, lühikese ajavahemiku jooksul tehtud mõõdistused sisaldavad vastuolus andmeid, mis tähendab, et on vajalik veel tellida ka kolmas mõõdistus, tegemaks kindlaks, missuguses uuringus olid korrektsed andmed.
Kuigi on tehnovõrke projekteeritud ning neile ehitusjärgselt teostusjooniseid koostatud digitaalselt juba päris pikka aega, siis endiselt on ka lähiminevikus rajatud tehnovõrkude andmed paljuski vastuolulised – näiteks omab tehnovõrkude valdaja infot tehnovõrgu asukoha ja kõrguse osas, kuid topo-geodeetilise uuringu valmimise järgselt saadakse hoopis uut ja vastuolulist teavet. See aga tähendab, et dokumenteerimine ei toimi ja kogutud andmed ei liigu geodeetide, projekteerijate, ehitajate, tellijate ja tehnovõrgu valdajate vahel piisavalt.
Suur hulk andmeid on olemas, kuid ühtsesse andmebaasi koondamata.
Nii raisataksegi ressurssi korduvate mõõdistuste peale kohas ja viisil, mis ei ole põhjendatud. „Kui üks asutus, olgu selleks näiteks Maa-amet, võtaks enda ülesandeks hoida koos kõikide uuringute andmed ja kohustaks uuringute tegijatel vastava info pidevat edastamist ja uuendamist, tooks see olulise rahalise ja ajalise kokkuhoiu,“ selgitab Edgar. Näiteks Maa-ameti kitsenduste kaardirakendus võiks koosneda eraldi tehnovõrkude andmetest, mis on topo-geodeetiliselt mõõdistatud, kontrollitud ja fikseeritud. Kui antud süsteem toimiks, siis andmeid alla laadides oleks teada, et see on tänase seisuga parim teave antud tehnovõrgu parameetrite, asukoha ning kõrgusandmete kohta. Topo-geodeetiliste uuringute andmed kipuvad küll aeguma, sest situatsioon, eriti linnatingimustes, on pidevas muutumises, aga see pole ületamatu probleem. Näiteks olemasolevate maa-aluste rajatiste andmete puhul on määrustega kokku lepitud teatud kvaliteedi- ja vormistusnõuded (sh kuvatavad leppemärgid) ning maa-aluste ehitiste muutmine eeldab igal juhul teatud dokumenteeritud tegevust. Seega iga kord, kui mõõdistusalale midagi lisanduks, peaks uuringu tegija puuduolevad andmed peale mõõtma, fikseerima ja vajadusel vajalikke andmeid uuendama ja vanad uuendama, ent mitte üle käima kogu mõõdistusala ja kontrollima näiteks juba varem mitukümmend korda teiste geodeetide poolt kontrollitud kaevude andmeid.
Ehitusgeoloogiliste uuringute puhul on olukord veidi lihtsam, sest pinnas ja selle omadused ei ole nii pidevas muutumises. Näitena toob Edgar, et mõningates projektides on kasutatud abistava materjalina isegi nõukogude ajast pärinevaid geoloogilisi andmeid. Maa-amet on teinud geoloogidele andmete esitamise Maa-ameti ehitusgeoloogia andmebaasi kohustuslikuks, aga kuna kontrolli ei teostata, siis andmeid ei esitata ning süsteem ei tööta korralikult. „Tellitud uuring ja selles sisalduv teave jääbki seetõttu ainult tellijale. Osa infost jääb USB pulgale, osa uuringuid on kindlasti veel ka CD plaatidel,“ on Edgar kindel. Aina enam kohtab projektides nõuet koostada geoloogilistest puurkehadest ka mudelifailid, märkides täpselt ära puuraukude asukohad, pinnase liigitused, kihipaksused ja mõõdetud sügavused. Need andmed oleks mõistlik koondada kindlas mudeliformaadis ühte süsteemi, et projekteerijad, tellijad ning ehitajad saaksid neid andmeid korduvalt kasutada ja vajadusel täiendada. „Paraku on aga levinud praktika, kus ühe projekti raames teostatakse ehitusgeoloogiline uuring ning sisuliselt korratakse seda mõni aasta hiljem kõrval oleval objektil, vahetevahel on tellijaks isegi sama asutus,“ räägib Edgar.
„Pinnas ja selle omadused võivad olla samad, kuid andmete kättesaadavuse puuduse tõttu tehaksegi topelt tööd.“
Ka ehitamise ajal on mudeldamine üha rohkem kanda kinnitamas. Kui varasemalt oli vajalik ehitusjärgselt koostada teostusjooniseid, siis järjest enam nõutakse ka teostusmudelite koostamist. Antud mudelite pealt oleks näiteks tee-ehituse puhul lihtne näha, mis konstruktsioonikihid on sinna rajatud, ning seega ei oleks põhjendatud juba mõni aasta hiljem ehitusgeoloogilist puurimist täismahus teostada. Kui andmed on usaldusväärsed, saaks sisuliselt piirduda kontrolliga ja tegu oleks oluliselt väiksema töömahuga.
Kaasajastamist vajaks ka võrguvaldajatelt tehniliste tingimuste taotlemine. On süsteeme, kuhu sisse logides tuleb sisestada käsitsi suur osa projekti andmeid. Protsessi tuleb korrata mõne aja pärast, kui projekt on valmis ning see vajab kooskõlastamist. Tegu pole küll ajaliselt väga koormava ülesandega, kuid kui andmed juba kord süsteemi kantud on, oleks mõistlik, kui neid ei peaks hiljem käsitsi uuesti kirjutama. Kuigi Ehitisregister on ajapikku paranenud ja positiivselt täienenud, on see ja Transpordiameti poolt hallatav Tee elukaare teabe ning andmete haldamise ja vahetamise keskkond (TEET) paraku veel kaugel mugavast ja eesmärgipärasest andmete hoidmisest ning edastamisest.
Ehitisregistrisse tuli hiljuti uuendus, mis kohustas ehitusloa menetluses kõikide projekteeritud ehitiste koordinaatide esitamist. Võimalus on üles laadida tekstidokument või kirjutada koordinaadid süsteemi käsitsi, mis mõlemad on ajamahukad valikud. „Tekstdokumendi jaoks oleme loonud arenduse, kus valides tarkvaras projekteeritud tehnovõrgu või pinna, suudab see ehitise koordinaadid Ehitisregistri jaoks kokku lugeda, süstematiseerida ja sobivas vormingus edastada. See hoiab oluliselt projektijuhtide aega kokku, sest mastaapse projekti puhul peab koordinaate esitama suures koguses.
Automatiseerimisel on meil tähtis, et lisaks meie enda inimeste rutiinsetele tegevustele kulunud aja kokku hoidmisele, saaksid lisandväärtust ka tellijad,“
kirjeldab Edgar Roadplani arendustegevusi.
Algatus ühise ehituse infokeskkonna loomise suunas peaks tulema riigitasandilt. Sektor on kindlasti valmis tihedamaks koostööks, kui see omakorda toob efektiivsuse tõusu ning rutiinsete tegevuste vähenemise nii projekteerimisel, ehitamisel kui hooldamisel. Suur vaade ja ühise eesmärgi poole liikumine aitaks lõpuks kokku hoida nii aega kui raha.