Johan Erik Levertand lõpetas hiljuti TalTech-is teedeehituse ja geodeesia eriala, spetsialiseerudes teedeehitusele ning on Roadplanis projekteerijana töötanud viimased kolm aastat.
Johani sõnul on suurimaks väljakutseks just esimene ülikooliaasta. Kuna inseneerias koosnevad esimesed õppeaastad suuresti üldainetest ja spetsialiseerumist koheselt ei toimu, siis on üliõpilaste huvi kerge kaduma ning kiputakse eriala vahetama või õpinguid sootuks pooleli jätma. Ka õige eriala valik on värskelt gümnaasiumi lõpetanud noorukile paras õnnemäng – erialade nimetused ei pruugi alati edastada eriala tegelikku olemust. Johan leiab, et tema puhul läks valik täppi ja oma otsust ta siiani kahetsema ei ole pidanud. Samas tõdeb ta, et öeldes inimestele enda eriala nimetuse, jääb see küsijale tihtipeale segaseks.
See illustreerib kõige selgemalt eriala nimetusest tulenevat segadust ning teadmatust valdkonna kohta.
Johan kirjeldab iseenda teekonda erialaste õpinguteni järgnevalt: „Nii minu isa kui ka vanaisa on hariduselt insenerid. Vaadates ka teisi kursusekaaslasi, on paljudel sarnane olukord ehk nö erialane teavitustöö on saanud alguse kodust. Nii suunati ka mind inseneeriale. Lisaks on selge see, et inseneridel ei saa tööpõld kunagi otsa, kuna alati jagub probleeme, mida lahendada. Küll aga näitavad sisseastujate numbrid, et eriala vastu liialt huvi ei tunta.”
Insenerialad laiemalt võiksid sobida neile, kellel on tehnikahuvi ja uudishimu selle vastu, kuidas asjad töötavad. Rääkides konkreetselt teedeehitusest, siis esialgu üsna kitsa ampluaaga tunduda võiv eriala pakub tegelikkuses mitmeid võimalusi ja väljakutseid nii töö- kui teadusvaldkonnas – ametikohad võivad varieeruda objektil töötamisest kuni uute ehitusmaterjalide loomiseni.
Teedeehituses ei tegeleta vaid maanteede projekteerimise ja ehitamisega, mistõttu võiks eelkõige huvi eriala vastu tekkida neil, kes tahavad näha muutusi ennast ümbritsevas elukeskkonnas ning soovivad selle loomisel ja kujundamisel kaasa mõelda ja rääkida.
Kuna digitaliseerimine on aina enam leviv trend, siis on teedeehitusega võimalik end siduda ka neil, kes ei ole eelnevalt niivõrd palju kokku puutunud teedega, vaid kellel on IT taust. Näiteks projekteerimises kasutatavad programmid vajavad inimesi, kes tarkvara läbi ja lõhki tunnevad ning teedevõrgus aina enam kasutusele võetavad nutikad lahendused eeldavad põhjalikku arendamist ja stabiilsust.
Lisaks koolitükkide tegemisele peab Johan oluliseks justnimelt paralleelselt erialasel positsioonil töötamist. Kuigi esialgu võib koormus tunduda liiga suurena, siis on tema sõnul selles positiivset rohkem kui negatiivset – töökoht võimaldab oma oskusi paremini rakendada. „Roadplanis olen saanud järk-järgult teadmisi omandada ja olen õppinud mõõdukas tempos programme kasutama,“ ütleb Johan.
„Koolist olen saanud selgeks algtõed, aga pean tunnistama, et õpe on minu silmis paraku veidi liiga pinnapealne.“
Olles ise ühel semestril vahetusõpilasena Rootsis õppinud, toob Johan võrdluseks välja sealsed õppemeetodid. Rootsis on erialaainete põhirõhk suuremahulistel grupitöödel, kuhu on tugevalt põimitud kursuse jooksul vajalik omandatav materjal. Kursuseprojektidel on palju tahke ning vajaliku materjali omandamine sujub üsna ladusalt. Oleks väär väita, et kodumaal sarnast õppemeetodit ei harrastata, kuid protsessi käigus mingil hetkel fookus nihkub ning ülesande lahendamine muutub tüütuks kohustuseks. Kohati tundub, et õppejõudude meelestatus õpilastesse on mingil määral üleolev ning puudub oskus või tahe teooriat ja praktikat omavahel siduda. Kuulates loenguid või praktikume võib õppejõu jutust jääda mulje, justkui õpilased peaksid teadmiste ja kogemuste poolest õppejõuga samal tasemel olema. Praktiliste ülesannete lahendamisel ei ole ebatavaline ka see, et põhirõhk on suunatud ebaoluliste ja vähemtähtsate aspektide lahkamisele, samas kui keerulisemad teemad jäetakse ilma põhjalikuma tutvustamiseta ise nuputamiseks. Asjaolude koosmõjul muutub mingil hetkel õpilase põhiliseks eesmärgiks lihtsalt töö tähtajaks esitamine, mitte enese arendamine või õppimine. Palju kergem on eksamiteks valmistuda, kui materjalid on õppetöö käigus läbi töötatud ning illustreeritud eluliste näidetega.
„Värskelt ülikooli lõpetanuna tunnen hetkel, et õppetöö käigus saadud teadmistest jääb oluliselt vajaka,“ hindab Johan.
„Peale viieaastast kooliteed ei ole teadmistepagas päris nii suur kui esialgu lootsin – õnneks on siinkohal positiivse panuse andnud nüüdseks üle kolme aasta pikkune töökogemus.“
Eks see ole ka mingil määral mõistetav, kuna õppekava läbimiseks on aega üsna vähe, samal ajal kui õppematerjali hulk on tohutu. Tuleb teadvustada sedagi, et ka õppejõud peavad õppekavast kinni pidama ning mänguruumi ei ole väga jäetud. Siiski see kui hästi või halvasti õppejõud oma auditooriumile mõnda ainet edasi annab või kui meeldivaks ta õppeprotsessi muudab, jääb lõpuks õppejõu enda südametunnistusele.
Oma karjäärivalikut Johan ei kahetse, kuna projekteerijana töötades on tema jaoks põnev see, et enda poolt joonestatut on võimalik mingil hetkel looduses realiseerununa näha. Üldiselt leiab ta, et töö võiks tegijal silma särama panna ja tema puhul see just nii ongi.
Et ka tulevikus valdkonda piisavalt tööjõudu jaguks, tuleks kindlasti tegeleda eriala populaarsuse tõstmisega, Seda aitaks Johani arvates teha näiteks ülikoolides avatud uste päevade korraldamine, sotsiaalmeedias rohkem nähtaval olek ja tutvustused gümnaasiumi kooliastmes.
Rääkida tuleks võimalustest nii õpingute ajal, kui ka siis, kui haridus on omandatud.
Kriitilise pilguga tuleks üle vaadata õppekavad, sest ka seal on kõvasti arenguruumi – eriti selles osas, mis puudutab õppeainete innovatiivsust ja kaasajastamist. „Edukaks ja põnevaks õppetööks on vajalik nii õpilase, õppejõu, õppekeskkonna ja -tarvete pidev areng ja uuendamine, millele saaks tänasest suurema panuse anda erasektor. Samuti oleks meeldiv näha lektori või õppejõu kohal rohkem spetsialiste, kes tegelevad igapäevaselt erialase tööga. Usun, et just need inimesed suudavad teooria eluliste näidete abil üliõpilastele mõistetavamaks muuta.“