Indrek Oden: “Kui ca 30 aastat tagasi ei õpetatud ülikoolides kommunikatsiooniga seotud erialasid, siis praegu on see lausa hädavajalik. See on oskus, mida on vaja meil kõigil.”
Infovahetus on läinud sedavõrd palju kiiremaks, mahukamaks ja keerukamaks, et selle kõige juhtimiseks on vaja eraldi inimesi. Keegi peab tagama, et oluline on eraldatud ebaolulisest ning info õiges mahus ja õigeaegselt oleks edastatud seotud osapooltele. Riigil ei ole kombeks oma plaanidest rääkida ning kui ka räägitakse, siis on info heitlik ning muutlik, tuues meid tagasi infraehituses puuduva pika plaani ja visiooni juurde.
Kui pikk plaan on puudulik, ei saagi kommunikatsioonist rääkida.
Igasuguste plaanide puhul peaks ju eeltöö algama osapoolte teavitamisest ja arutlemisest, milliseid etappe antud tegevuskäik endas hõlmab ning milliste muudatustega tuleb kursis olla. Täna Indreku sõnul seda ei tehta: „Ehitus- ja infravaldkonnas on kõige aluseks erinevad normdokumendid, seadused, määrused, standardid ning juhendid. Kui seaduses midagi muutub, siis antud hetkel puudub hästi toimiv teavitussüsteem, et sellekohast infot edasi kommunikeerida. Kuna tellijad, projekteerijad, ehitajad ja hooldajad toetuvad alusdokumentidele, siis on igati loogiline, et igasugustest muudatustest tuleks neid ka informeerida. Samal ajal peaks kindlasti küsima muudatuste kohta ka tagasisidet ning ideaalis võiks seda teha muidugi enne muudatuste jõustumist.“ Täna saadakse tihti muudatustest teada tagantjärele ning seda ka juhuslikkuse alusel. Tavapärane on, kui valminud projekt läheb ekspertiisi ning selle käigus saabub läbi kolmanda osapoole teadmine, et muudatus on toimunud. See omakorda tähendab, et uue seadusandluse, määruste ning nõuetega vastavuses olemiseks tuleb projekt ümber teha.
Suuremad tellijad on enamasti riigiasutused ja on üllatav, et tihti ei toimu erinevate riigiasutuste vahel plaanide sünkroniseerimist. See näitab, et isegi omavahel seotud asutustes, on kommunikatsioon ja koostöö puudulik. Kõike seda saaks Indreku arvates vältida, kui omavahel oleks aus ning avatud kommunikatsioon:
„Me oleme igaüks enda infoväljas ning teeme oma otsuseid ja plaane sellest lähtuvalt, mõistmata, et teine osapool ei pruugi automaatselt sama infot omada,“
lausub Indrek. „Kui riigil ja suuremate linnade valitsustel oleks rangelt paigas visioon ja pikk plaan, oleks ka kommunikatsioonis ühist joont lihtsam hoida. Linnade näitel oleks suurepärane, kui oleks selgelt ja rangelt sätestatud visioon, millist liiklejat eelistame ning mille poole linnaruumis püüdleme. Kas soovime linnasid, kus eelistatud on kergliiklejad ja ühistransport või autod? Kokkuleppe saavutades saaksime edaspidi kõiki liiklusega seotud muudatusi teha järjepidevalt selle alusel.“ Indrek lisab veel, et varasemalt toimus Transpordiametis teede projekteerijate ümarlaud, kus räägiti nii plaanidest kui ka valdkonda puudutavatest muudatustest. Paraku antud infopäeva enam ei korraldata ning sellest on tõeliselt kahju, kuna just selline üritus aitaks regulaarse toimumise korral hoida osapooli ühises infoväljas.
Riigiasutuste vahelise sisekommunikatsiooni läbipaistvus annaks kogu sektorile selge info sellest, mida lähiajal oodata on. Kas toimub jõuline areng või tuleb hoopiski pidurit tõmmata?
Hetkel on infravaldkonna jaoks tegu niigi väljakutseid pakkuva ajaga, mistõttu oleks praegusel keerulisel ajal vaja teada riigi plaane.
Olukorra parendamist saaks täna alustada sellest, et kõik asutused peaksid rääkima ausalt ning avatult enda plaanidest. See aitaks parandada riigiasutuste vahelist puudulikku infovahetust, andes samas võimaluse arutelule, et vältida projekti erinevates etappides kulukaid vastuolusid. „Kommunikatsioon peab toimuma õigel ajal, õiges kohas ja õiges mahus. Igasuguse teavitustööga tuleks alustada aegsasti, et tagada kõikide seotud osapoolte toimuvaga kursis olek. Seda saab teha siis, kui paigas on kindel plaan,“ selgitab Indrek. Lisaks tuleb valdkonda paremini teavitada muudatustest normdokumentides, standardites ja juhendites. Tugev kommunikatsioon tagab projektile hea lõpptulemuse.