Riho Milva: „Üks inimene ei saa olla absoluutselt kõiges hea. Kui soovid olla hea kõiges, siis suure tõenäosusega ei ole sa tegelikkuses milleski eriliselt hea.“
Eesti infrastruktuuri valdkonna projekteerimise ettevõtted jagunevad laias laastus kaheks. On ettevõtted, kus ollakse suunatud valdkonna arendamisele, innovatsioonile ja väärtuse loomisele läbi tehtud töö ning ettevõtted, kus kollektiiv koosneb ühest- kahest isikust ning seetõttu on keerukam ka kvaliteetset teenust pakkuda. Pahatihti on aga nn ühemehefirmad need, kes hangetel alapakkumisi teevad, võidavad ja seeläbi ka kvaliteedis järeleandmiseid teevad.
„Enamasti korraldavad hankeid riigiasutused, kasutades selleks meie kõigi raha, seega maksame meie nende põlve otsas tehtud rumaluste eest. Projektis ilmnevad vead makstakse ehitusega kinni ja need parandused ei ole odavate killast,“ selgitab Riho.
„Olen jätkuvalt arvamusel, et klient peaks saama oma raha eest maksimumi, samas siin peab ka tellija peeglisse vaatama ning muutma mõtteviisi: odavaim on parim.“
Väikeettevõtete puhul jääbki enim puudu just tarkvarade arendamise ja kasutamise võimekusest ning innovaatilisusest. Sektori arengusse omalt poolt ei panustata, sest tehes kõiki töid üksi, ei jää selleks aega ning ka finantsilisi võimalusi napib. Teisalt jälle on valdkonnas tuntav juhtimise puudulikkus, soodustades ühemeheettevõtete tekkimist. Riho kirjeldab siinkohal Roadplani loomise protsessi, soovist luua ettevõte, kus juhtimiskultuur oleks läbipaistev, arengut soosiv, mitte rangelt hierarhiline ja iganenud. Samas oli oluline ka valdkonnale tagasi andmine ning töörollide jaotus erinevate spetsialistide vahel.
„Siiani pole paljudes väikestes ettevõtetes tegevjuhti, on kokk-kondiiter-keevitaja ning loogiliselt mõeldes ei saa sealt tulla sarnast väärtust nagu ettevõttest, kus panustatakse spetsialisti ning inseneri arengusse.“
Viimase aasta jooksul on Roadplan Riho sõnul enda tiiva alla võtnud 3 väikeettevõtet, aidates seega kaasa turu konsolideerumisele. Need, kes on liitunud, on seda teinud põhjusel, et igapäevane asjaajamine ja bürokraatia on ajapikku muutunud koormavaks ning põhitöö on seeläbi jäänud unarusse. „Digitaliseerimine, protsesside arendamine on hetkel aktuaalne ja väikestel ettevõtetel pole selleks ressurssi, turg ei oota kedagi järele. Suuremas ettevõttes on kergem ja kindlam tulevikku vaadata. Näen siin võimalust ka üldise turu töökvaliteedi parandamiseks – kahekümne inimese kollektiivne know-how ei ole võrreldav ühe inimese omaga,“ arutleb Riho.
„Meie alal loevad kogemused, sest kogemustest sünnivad paremad lahendused.“
Mida siis teha, kui üksi enam ei jaksa ettevõtet vedada?
Riho soovitab kindlasti tunda huvi teiste turul olevate ettevõtete vastu ning julgust nendega kontakteeruda. Kui inimese väärtused klapivad ettevõtte omadega, on see alus sünergia tekkeks. Paratamatult ei jõua üksinda pikas perspektiivis nii kaugele kui koos. Põhjamaades on tavapraktika, et osaks ettevõtte arenguetapist on ühinemine teise ettevõttega. Eestis seda esialgu veel peljatakse, aga ajad on muutumas. Õige sünergia tekkel on kõik võimalik.