Riho Milva: „Nii kaua kui elame, on meil vaja teid ning maju. Kui erialane järelkasv iga aastaga väheneb, ei ole meil varsti kedagi, kes valdkonda panustaks. Samal ajal vajavad reformi ka õppekavad, sest praegused ei toeta tuleviku visiooni elluviimist.“
Riho on lõpetanud TTÜ transpordiehituse eriala, spetsialiseerudes teedeehitusele. Ta tunnistab, et teedeehituse juures paelus teda just nimelt mastaapsus. Kui tavaline inimene tänavalt märkab esmalt teed ja asfalti, siis tegelikkuses on seal palju huvitavaid nüansse, millega arvestama peaks – alustades pinnasest, materjalidest, kliima mõjudest ning lõpetades tehnoloogiliste võimalustega.
Praeguseks on teedeehituse areng sealmaal, et ekskavaatorisse istudes meenutab paneel arvutimängu.
Kõik projekteerijalt ehitusobjektile jõudvad mudelid on kolmemõõtmelised ja digitaalsed. Kahjuks ei ole tänapäeva õppurid sellest kõigest teadlikud, sest erialast teavitustööd ei tehta piisavalt. Õppekavast vaatab vastu vaid nimetus: teedeehitus, mis tekitab eelarvamust ning ei anna edasi töö tegelikku sisu. Riho arvamus on, et eriala populariseerimisega peab tegelema kogu teede- ning ehitussektor. „Kui kõik võtavad selle oma südameasjaks, siis jõuame üheskoos rohkemate inimesteni.“
Üks on kindel, nii kaua kui on olemas teed, ei saa töö kunagi otsa. „Kui räägime tuleviku välisruumist, siis selle jaoks on meil vaja ka tarka keskkonda, kus kõik osapooled suudaksid omavahel suhelda. Samas praegused õppekavad ei toeta hetkel nn tuleviku visiooni õpetamist.
Näiteks ei ole me IT erialast üldse kaugel, sest töös tuleb ette väga palju andmete töötlust ning programmeerimist.
Digitaliseerimine ehk BIM mudelite ja ITSi (intelligentsed transpordisüsteemid) kasutamine liigub sektoris samuti väga jõudsalt edasi, nii projekteerimises kui ka ehituses. Roadplan on ühinenud Digitaalehituse klastri ja ITS Estoniaga, mida tegime just eesmärgiga panustada tuleviku ehitussektorisse kaasaegsete tehnoloogiliste vahendite abil.“ kirjeldab Riho ettevõtte plaane. Mõlemad organisatsioonid on tegutsenud juba üsna pikalt, kuid ühtki projekteerijat ITS Estoniasse varasemalt kuulunud ei ole.
Riho leiab, et teedeehituse eriala tutvustamine võiks alguse saada juba põhikoolis, miks mitte korraldada ka selle teemalisi laagreid, mis näitaks kui põneva alaga on tegu. Ülikoolide õppekavad tuleks kriitilise pilguga üle vaadata ning siduda võimalusel rohkem IT ja tulevikutrendidega. Õppekavast on hetkel täielikult puudu projektijuhtimise pool, mida spetsiaalselt üldse ei õpetata, vaid projektijuhiks satutakse juhuslikult – töö käigus avaldunud isikuomaduste ja võimaluste baasilt. Samuti on Roadplani projekteerijad töö käigus BIM ja mudelprojekteerimist ise õppinud, kuigi seda võiks teha juba ülikoolis, palju põhjalikumalt kui seni.
„Pole mõtet täna õppida seda, mis oli eile. Eilne on ajalugu.“
Välja tuleks tuua ka rohkem sektori edulugusid, jättes hetkeks kõrvale bituumeni hinna, pankrotistumise ohu. Kahjuks ei armasta meedia seada keskenduda positiivsele ning eelistab kajastada negatiivseid pooli.
Aga kui ka ise korraks fookus positiivsele seada, siis saab välja tuua ühe olulise algatuse. 2019 aastal pandi TalTechis alus Peep Sürje nimelisele fondile, mille taha on koondunud teedeehituse ja geodeesia sektori 26 ettevõtet, kes toetavad TalTechi tudengite õpinguid ning valdkonna arengut. „Antud fond on olnud tegelikkuses õppuritele päris heaks motivaatoriks,“ leiab Riho. Algus on seega tehtud.
Sektori passiivsusest tingitud mõju avaldub juba praegu, kuid suurim hoop saabub tõenäoliselt alles aastate pärast, kui järjepidevalt enam uusi insenere peale ei tule. See aga tähendab, et olemasolevatele, valdkonnas tegutsevatele inimestele, langeb veelgi suurem töökoormus. Mis aga ei muutu on välisruumi olemasolu, kõik soovivad mugavalt ja turvaliselt liigelda ning seega tasuks erialasesse teavitustöösse panustada juba praegu. See peaks olema kõikide sektoris tegutsejate ühine missioon.