Maastikuarhitekt Rutt Piirile on tarbija- ning keskkonnasõbraliku välisruumi kujundamine hingelähedane töö. Ühtlasi on ta ka Roadplan OÜ esimene täiskohaga maastikuarhitekt. Kogemust valdkonnas on kogunenud juba üle kümne aasta.
Rutti sõnul on projekteerimise valdkonna senine suurim valukoht ühise eesmärgi tunnetamine. “Kui projekteerimisse kaasatud osapooled jagavad ühist eesmärki ning ka tegutsevad selle nimel, võib sündida meeldiv, inimmõõtmeline, hästi toimiv ja kasutajatele mugav välisruum. Vastupidises olukorras hakkavad erinevad mõjutajad lõpplahenduse suunda muutma.
Tööprotsessi alustame tavaliselt tellija poolse lähteülesande lahti mõtestamisest, milles on esitatud lahendamist nõudvad probleemid. Vahel ei ole need probleemid tänapäeva kontekstis olulised, vaid hea välisruumi saamiseks tuleks tähelepanu suunata hoopis teistele teemadele, mida ei ole lähteülesandes puudutatudki. Siis tekib küsimus, kellega tellija poolel olukorra teadvustamiseks suhelda,“ kirjeldab Rutt ühise eesmärgi tunnetamise puudumisele järgnevaid kitsaskohti.
Rutt peab lisaks tellijale, projekteerijale, ehitajale ja hooldajale oluliseks osapooleks veel ka ruumi kasutajat.
Kui ruumi lõpptarbija on piisavalt teadlik ning nõudlik, siis on võimalik välisruumi kujundada palju oskuslikumalt.
Selleks, et mõista, kui palju inimesi võib olla iga projektiga seotud, vaatleme näitena Roadplan OÜ meeskonna kaasatust. Projekti teostamisega on tihtipeale seotud nii teede projekteerija, maastikuarhitekt, välisvalgustuse projekteerija kui ka vee- ja kanalisatsiooni projekteerija. Need on neli erinevat inimest, kellel kõigil on kitsas valdkond. Viies inimene on projektijuht, kes dirigeerib kogu orkestrit ning on vahelüli kõigi teiste osapoolte ja projekteerijate vahel.
Olenevalt projektist võib ka tellija omakorda koosneda tervest meeskonnast, kus on erinevate valdkondade inimesed. Suuremate omavalitsuste juures on samuti projektijuhid, kes omalt poolt dirigeerivad. Seega on kaks orkestrit ja kaks dirigenti. “Paraku olen tihti näinud, et tellijapoolne projektijuht ei tunneta oma rolli ega võta vastutust selle eest, et tema ülesanne on kaitsta ühist eesmärki. Kui tellija orkester ei suuda sama viisi mängida, tekib küsimus, kes nende vahelisi küsimusi lahendab ning nende töö ära teeb,” sõnab Rutt.
Linnaruumi lahendamine on Rutti sõnul üks suur kompromiss. Täiuslikku olukorda, kus kõigil oleksid ideaalsed tingimused oma töö teostamiseks, ei ole olemas. Keegi peab alati tegema järeleandmisi. Sealt aga koorub rida küsimusi. Milline osapool peaks järgi andma? Mis on lõppkasutaja jaoks olulisem – kas see, kui palju autosid mahub teatud alale või kas ala on jalgsi liiklejale ning ka ratturile kergesti ligipääsetav ja kasutatav? Millist tüüpi liiklejat prioritiseerida? Kui ühist eesmärki ei ole, siis ei saa ka neile küsimustele vastuseid.
„Kõik peaks tänapäeval justkui olema roheline ja ökoloogiline, aga tegelikkuses on seda enamasti võimatu saavutada. Erinevad osapooled ei tunneta oma rolli suures eesmärgis, ehkki väikse järeleandmisega saaks linnaruumi palju paremaks muuta,“
mõtiskleb Rutt tänapäeva keskkonnasäästliku elustiili ja projekteerimise seose üle.
Milline on hea tellija?
Rutt tunnetab kahte äärmust: „Ühes otsas on kangekaelne tellija, kes teab, mida tahab ja ei anna üldse järgi. See on problemaatiline juhul, kui see mida tahetakse, ei vii hea lahenduseni ja on ebamõistlik. Teises otsas on tellija, kes ei tea üldse, mida ta soovib. Ta teab vaid, et projekti on vaja, kuid muus osas on ta osavõtmatu. Sellisel juhul saan fantaasial lennata lasta. Kui aga objekt asub kohas, millega mul puudub isiklik kontakt, ei tea ma ka kohalikke olusid ja inimesi. Mul puudub teadmine, kuidas hetkel olemasolevat ruumi kasutatakse ja kuidas seda paremaks muuta,“ illustreerib Rutt tellijate vahelist erinevust.
Hea tellija on tema sõnul kuskil seal kahe vahel. Ta teab, mida tahta ja nõuda, aga on piisavalt tark, et kuulata, analüüsida, mõelda kaasa ja teha koostööd. Palju sõltub ka projekti iseloomust. „Osade projektide osas on tellija väga motiveeritud kaasa mõtlema. Teistes projektides jällegi mitte. Tellija on ka inimene kõigi oma tujude ning halbade ja heade päevadega,“ lisab Rutt muigega.
Kas tellijaid on võimalik koostöö osas harida?
„Ikka on, aga seda peab tegema kõrgemalt tasandilt, sest omavalitsuste tegevused kipuvad olema juhi nägu. Tellija koosneb paljudest erinevatest inimestest. Ei tahaks neid kõiki ühe vitsaga lüüa, erinevates osakondades on tööl väga asjalikke inimesi, kes tahavad koostööd teha.“
Erinevate osapoolte ühine probleem on tagasisidestamise täielik puudumine. „Teeme projekti ära, ehitusluba on olemas ja peale seda ei kuule projektist tihtipeale enam midagi. Puudub tagasiside ehitajalt, kuidas projekti lugemine kulges, kas kõik oli arusaadav, kas midagi oli puudu, kas midagi oleks võimalik teisiti lahti seletada? Ka hooldajatelt oleks väga kasulik tagasisidet saada. Me ei saa anda hooldajale soovitusi või suuniseid, sest me ei tea kuidas nad hooldustöid teevad,” sõnab Rutt.
„Kirjutame küll hooldusjuhendeid, kuid me ei tea, kas neid järgitakse. Linnapildis neid projekt näpus just palju kulgemas ei näe.“
Juttu kokku võttes lisab Rutt: „Me kõik oleme ruumi kasutajad. Erinevus seisneb selles, kuidas ruumi kasutame, kas autoga, jalakäijana või rattaga sõites. Osadel ruumi kasutajagruppidel on esindusorganisatsioonid – näiteks Pimedate Ühing ning Puuetega Inimeste Koda. Saame küsida nende hinnangut ning arvamust, aga teisalt jälle on väga olulised grupid ka esindamata. Antud hetkel ei tegele keegi eraldi näiteks vanuritega, kuigi just nendel on ruumi tunnetamise ja tajumisega kõige suuremad probleemid. Arenguruumi on seega kõvasti. Projekteerimise valdkonnas vastutab iga osapool välisruumi eest.
Arvan, et selle vastutuse teadvustamine on oluline ning see tuleks endale südameasjaks teha. Sellisel juhul paraneb kindlasti ka koostöö.“